Kui minu käest küsida, kes mina tahan olla, siis tahan elada Kadrioru lossis, sest minu mees on
restauraator ja ta on seal palju mööblit korda teinud. Kui rääkida erakordsetest saatustest, siis ma
rääkisin sellest, kuidas istusin Vene Draamateatris alati esimeses reas ja olin armunud Ivaśkevits´isse.
Aga praegu enam ta mulle ei meeldi. Ma saan aru küll, et ta on populaarne aga ta pole enam minu maitse! Erilise saatusega inimesi on ju ka tavaliste inimeste hulgas, seepärast rääkisin oma vanaemast, kes jäi 6-aastaselt orvuks ja elas pika ja raske elu ja on olnud minu jaoks kogu aeg väga oluline inimene! Ta ei osanud eriti kirjutada ja ei osanud ka matemaatikat aga ta mõlemad tütred on kõrgharidusega. Mina tutvustasin oma perekonda, kes elas ühes väikeses linnas Harkovi lähedal ja kuidas nende erakordsed saatused on mõju avaldanud minule.
Rääkisin Eri Klasist, tema mälestused on minu arvates väga emotsionaalsed ja pisar tuleb silma, kui neid lugeda. See lugu lumehaldjast ja Georg Otsa püksirihmast, millega Klas lapsena Siberis rongi mängis!
Mina ei tea seda inimest üldse, kelle elust pidin rääkima. Ta nimi on Siim Kallas. Esimest korda kuulsin.
Aga võtsin ühe lehekülje, kus oli juttu eesti majandusest. Oli keeruline tekst.
Mulle sattus raamat ühest Gruusia naisest, ma ei saanudki aru, mis tal on side Eestiga. Õnneks pärast
sain teada.
Комментарии
Отправить комментарий